Ridaküla kättemaks

Sõitsin täna pealelõunal Viljandist kodu poole. Olin kuumusest (plusskolmkümmendseitse ikkagi!) pisut uimane ning igavuse peletamiseks võtsin hääletajagi peale.  Sellise uhkete rastapatside ja rõngastatud tegelase.

Jutt läks kohanimede peale ja imestasime mõlemad, et näed, ainuüksi Viljandist Tartusse sõites jääb teele kaks Ridaküla.

Nagu eesti keeles sõnu-nimesid vähe oleks!

Vestlusteemadest kahel jutukal inimesel puudust teadagi ei tulnud. Koolitädid. Suitsetamisest loobumine. Kohvisõltuvus. Kaljad. Nii edasi.

Märkamatult olimegi jõudnud Ridakülani. Peaaegu jõudnud.

Umbes sadakond meetrit enne Ridaküla silti suri mootor välja ja auto enam ei käivitunud.

Minul muidugi algoritm olukorra kohta puudus. Teekaaslane soovitas rõõmsalt üheskoos Tartu poole hääletada.

Kapten uppuvalt laevalt ei lahku, teatasin väärikalt.

Hääletaja oli äärmiselt abivalmis ( kuigi ta ei osanud millegagi aidata). Pärast mõningaid telefonikõnesid – näiteks härrale, kes teatavasti ei kaota praktilist meelt ka kriitilistes olukordades ning inimesi alati teemast olenemata hüva nõuga kostitab – tellisin treileri oma vanale autoloksule järele. Õnneks tuli ta päris kiiresti.

Kõik asjaosalised mahtusid kenasti peale. Minu auto poetati maha esmalt, seejärel läksin mina raha välja võtma ning mu ustav hääletaja lahkus kalja ostma.

Mind toodi koju.

Nägemist, ütles treilerimees.

Nägemist ma teile ei ütle! Head aega, sõnasin ma kindlalt.

Sõna väge olin ma täna juba tunda saanud küll.