Nägin

Kirikuid, kloostreid, sünagooge ja losse. Aeg ja lugu igal hingetõmbel.

Kamalduulide klooster, mida püütakse taaselustada, aga mille ranged nõuded ei ole ilmselt ajastu vaimuga kooskõlas. Isegi jumalateenistusi ja ühiseid söömaaegu peeti vaid loetud korrad aastas, suurem osa ajast möödus üksikkongis.

Wigry, kamalduulide klooster

Varssavi ülestõusu ajast pärit mänguasjad. Muuseum, kus foto tehtud, on külastamist vääriv.

Väikese tüdruku särk, õmmeldud sõja esimesel aastal langenud isa särgist. Karukese meisterdas lapsele ta kongikaaslane Tailfingenis.

Tükike Eestist – Eesti saatkond Poolas, esindatud siinkohal raamaturiiuli kujul.

Riiulinurk Eesti saatkonnast Varssavis

Koht, kuhu sisse minnes koolilaste grupid lõbusalt pilte klõpsisid ja nalja heitsid,  aga kust välja tulles vaadati sõnatult üksisilmi enda ette.

Mu vanem poeg uuris kodus gaasikambrisse saadetavate fotot ning küsis, osutades kõige pisemale, Väikevennastki väiksemale sellile, hääles uskumatus: kas TEMA ka?!

Jah, tema ka.

/…/

Linn, mis võtab pahviks. Ei, tõsiselt, ma hakkasin isegi korraks mõtlema, kas oleks võimalik sinna elama kolida. Ülikool on, jõgi on. Kuningaloss  on ka. Kirikutest, sünagoogidest ja juudi stiilis äridest – suured sildid, väikesed poed – rääkimata.

Vanimaid sünagooge Euroopas. Krakov, Kazimiers

Jäätist limpsivad nunnad. Ilm oli tõesti palav!

Lihtsalt Krakov. Lihtsalt ilus.

Ja siis tuli veel see:

Peale kontserti mööda öist Krakovit võõrastemajja tagasi jalutades tulime üle Visla. See oli ainus kord, kui ma selle reisi vältel tundsin tõsist soovi ka iseend pildile lasta jäädvustada, et ma mäletaksin seda õhtut ja seda tunnet.  (Pilte sai tehtud muidugi rohkem , eriti söögikohtades, kus oli hästi palju sellist tee-sina-minust-siis-ma teen-sinust pakkumisi, aga need on sellised suurema tähendsuseta klõpsud.)

Krakov. Visla. Öö

Ja siis viimane päev.

Lublin oma (osaliselt) seismesaja-aastase lossiga.

Algus Kazimiri ajast, praeguseks näeb välja nagu neogootika.

Majdanek ja Treblinka. Viimane oli kõige mõjusam. Keset suurt metsa. Kellukad ja linnulaul.  Ja kivid.

Mõistlik inimene muidugi nii ei puhka. Sõidab hoopis Ibizale näiteks…

Advertisements

2 thoughts on “Nägin

  1. sehkendaja ütles:

    Muusika on küll kadestamapanevalt hea. Kunagi kuulaks, mis reis see siis selline oli – kas bussiga ja pigem kultuuripärandit vaatama, kontsert juhtumas sekka, või kontserdile väiksema pundiga ja ekskursioonid juurde kombineeritud. Lihtsalt et selle muusika pärast, tundub, oleks mõtet välja sõita juba küll.

    Ja kes see suvel ikka Ibizale läheb :)!

    • iibis ütles:

      Reisi nimi oli “Poola ajalugu ja kultuurilugu” ja see oli erialaorganisatsiooni poolt korraldatud. Sõitsime jah bussiga. Krakovis on iga aasta juuni lõpus ja juuli algul juudikultuuri festival, kus klezmeri on muidugi rohkelt. (Kroke tähendabki jidišis “Krakov”.)

      Jah, seda minagi, et milleks Ibiza, kui on võimalik kodus lõõskava päikese käes muru niita, seejuures käsivarred villi päevitada ja niidukiga rakud pihku lükata. (Viimane kaasnähe tuleb muidugi mitte murulapi suurusest, vaid pikaaegsest niitmatusest.) Ibizal piirduks ainult villidega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s