Valge. Väga valge

Harikute üle me siin ei rõõmusta – nii et ei saa just öelda, et elu on nagu itaalia filmis. Aga paplitolmu on kõik kohad täis, isegi aknast tuleb sisse, kuigi meie tänavas pole ainsatki paplit!

Rootsi printsessi meheleminekut vaatasime tütar Kõrrekesega koos. Mõlemad pühkisime pisaraid. No nii ilus, et mine lolliks. Väikevend vaatas ka natuke aega, siis mängis rüütlit edasi. Kas kleidi õmbles kuri nõid, oli ainus, mis teda seejuures huvitas. Kui vastasin, et kurja nõida seal pole, kadus seegi vähene huvi. (Ehh, mehed!)

Silmnähtava armastuse kõrval mõjub kõik muu kuidagi lamedalt. Täna vaatasid lapsed Lumivalgekse filmi, no sealne finaal koos väidetava armastusstseeniga mõjus eilse pulmaülekande kõrval algklassilaste kooliteatrina, kus on ette võetud keeruline tükk, mille sõnadest näitlejad päriselt aru ei saa.

Ilus pulm ja ilusad kleidid tekitasid soovi endale kah midagi ilusat osta. Kuni Väikevend mängudžunglis köisi mööda alla lasi, proovisin endale selga umbes kümmet kleiti. Kleidid olid muidugi ilusad, aga üldiselt olid nad kas paksukstegevad või liiga kallid. (Loe: olen juurde võtnud ja raha on vähe!) Lõpuks hakkas endast kahju ning piirdusin uue pesutükiga. Parem ikka kui mitte midagi.

Toidupoodi sisenedes ulatati mulle kupong, mille vastu pidi pärast šokolaadi saama. Kui ostad vastava arvu kroonide eest. Kassas saingi siis šokolaadi. Jõulušokolaadi, 20 grammi. Nojah, ega meil jõulul ja jaanipäeval vahet ju tõesti pole. (Vähemalt ilma poolest, enamasti!)

Aga näedsa, suvi on ukse taga. Konnadest saavad printsid (mõnikord ka vastupidi) ja valgeid õisi on tõesti kõikjal. Paplitolmule lisaks.

Advertisements