Proua Sesamylt sain kutse.
1. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves eriti meeldisid.
2. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves ei meeldinud.
Need raamatud võivad siis olla nii kohustusliku kirjanduse raames loetud kui ka eraviisiliselt neelatud.
Kui tuju on, kirjuta miks meeldis ja miks mitte.
Saada see meem mõnele edasi.
Koolipõlve lemmikutele mõtlemine mõjub südantsoojendavalt. Minuga on tegelikult selline naljakas lugu, et lugesin lapsena, alates kümnendast eluaastast, täiskasvanute raamatuid. Aga nüüd – kuidas oma vanust siis määratletagi – kortsukreemiealisena – loen hääl meelel lasteraamatuid. (Ma ei teagi, mis siis saab, kui väikseim põngerjas lugemise selgeks saab… see on ilmselt kurb päev minu jaoks!)
Absoluutne lemmik kooliajal oli Forsyte’ide saaga. Oh, kuidas ma elasin kaasa Irene’le ja Bosiney´le. (Irene on üks mu lemmiknaisenimesid siiani – Irene Adleri kuju pole selles samuti süüta -, paraku napib mul tütreid…) Tegelikult ma elasin neile kõigile väga kaasa. Nii kord paari aasta jooksul. Ning kuna ma alustasin varakult, siis sai neid kordi ainuüksi kooli ajal omajagu.
Noh, musketäridest ei pääsenud minagi. Teismelisena oli mul lemmikuks kindlalt Aramis (see räägib muidugi napist elukogemusest!), praegu selle-eest d’Artagnan!
Siis muidugi teravmeelne ja vaimukas Edevuse laat. Missugused karakterid! Kuidas ma lugesin ikka uuesti üle lõppu, kus kõik head (peaaegu) said tasutud ning omakasupüüdlik ja tundetu Rebecca teenitud palga! See jättis mind ka aastateks elama eksikujutelma, et elus seatakse alati õiglus lõpuks jalule.
Mis mulle EI meeldinud? Ma jälestasin Pál tänava poisse, Jumalaema kirkut Pariisis. Ka Remarque ei olnud minu jaoks eriti paeluv – kuigi mõnda asja ikka lugesin ka, näiteks Lissaboni ööd …
Ja nüüd see küsimuste küsimus: kellele anda meem edasi? Minu blogisuhtlus on viimasel ajal margnaalseks kahanenud (eks ma suvel loen jälle rohkem, kui siis muidugi kirjutada viitsitakse.) Aga proua Sehkendaja – tema ikka kirjutab lugemisest. Äkki viitsib siis minu meeleheaks ka.
Täna raamatutest. Homme kirjutan elust, surmast ja armastusest.
“Forsyte`ide saaga” oli ka minu üks lemmikraamatutest. Nagu paljusid teisi lemmikuid, olen ka seda mitu korda lugenud. Viimati siis, kui telekas näidati inglise filmi. Paraku mulle Irene`i osatäitja väga ei meeldinud, teose põhjal olin teda teistsugusena ette kujutanud.
Ka sellel on mitmeid järge, kuid mida kaugemale, seda lahjemaks justkui läks.
Nüüd tuli meelde veel üks suur lemmik – “Tuulest viidud”.
Armastusest meeldis mulle noorena ja meeldib nüüd ka lugeda!
(palun parooli ka)
minu lemmikmusketär oli Athos 🙂
Mulle meeldis ka Athos kõige rohkem. Just üks päev mõtlesin, et kõige esimeses musketäride raamatus pidevalt mainiti, et Athos oli palju vanem kui teised, s.o 30-aastane 😀 Nad olid ikka jube noored seal, d’Artagnan vist 18 ja teised paar aastakest vanemad. Seetõttu nüüd meeldib mulle 20 aastat hiljem mõnevõrra rohkem 🙂
Mees, kes sulges end päevadeks keldrisse jooma, tundus mulle juba teismelisena kahtlane. (See käib siis Athose kohta.)
Hehee, musketärid küll jah, neid kannatab praegugi lugeda. Seevastu 20 aastat hiljem, mida lugesin täisealisena, oli palju tüütum ja 10 aastat hiljem seda enam veel.
Minule lapsena Remarque küll meeldis, aga ainult Läänerindel muutusteta. Pal-tänava poistel polnd ka viga, ehkki see on poistekas rohkem nagunii.
Mulle on alati meeldinud Eno Raua teosed ja Minu pere ja muud loomad pani aluse hilisemale Durrelli-armastusele. Lisaks Karel Capek. Ja Švejk muidugi.
Lapsena jäi mulle arusaamatuks Alice imedemaal huumor, mida täiskasvanuna jälle naudin. Veel ei meeldinud mulle Kuidas karastus teras, aga õnneks ei pidanud me seda tegelikult lugema enam… ja Ivanhoe on vist raamat, mida ma ei loegi kunagi lõpuni, sest juba lapsena tegin suure õhinaga algust, aga järjest huvi vaibus ning jäigi pooleli.
Hähh, Lindgren, kuidas ma Lindgreni ära unustasin!
Mul on jälle Lindgreniga ajalises mõttes huvitavad suhted. Lasteaiaealisena ja päris algklassides mulle muidugi meeldis. “Bullerby lapsed” ja “Väike Tjorven” ja muud. Ja siis ma jälle vahepeal eriti ei lugenudki. Nüüd siis oma lastele.
Esimesena tabas mind Lindgreni ülelugemise tung esimest last oodates kui lugesin “Tjorvenit” ning olin nii raamatust kui hormoonidest tingituna ülimalt härdameelne.