Kass Nurr on otsekui teisik Muumijuttude Nähtamatust tüdrukust. Tähendab, selles, et meil ikka on kass, oleme me nüüd kindlad. Ainult et meil on nähtamatu kass. Lisaks ka kuuldamatu.
Alla keldri eeskotta ta pages ja seal on ta olnud nüüdseks kaks päeva. Esimesed märgid, et meil ikkagi kass on, ilmusid peale seda, kui viisime keldrisse liivakasti ja toidu. Toitu ta algul ei puutunud, aga liivakasti oli esimeste tundide jooksul kasutanud. Me poleks saanud olla rõõmsamad ka siis, kui kastis oleks olnud kassijunnide asemel kuld! Kakab, järelikult on olemas! (Palun vabandust, René Descartes.) Eile õhtul sõi ta ära kiisueine, öösel ka krõbinad. Päeva jooksul nii kiisueine kui krõbinad. Ma arvan, et ma panen toidukandiku iga kord trepile pisut lähemale. (Mitte, et ma kahtlustaksin, et ta loll on, aga näljane äkki ikkagi on?)
Suur Vend on iseenesestmõista pisut nördinud, et Nurr saabus meile just siis, kui tema võistlustel oli ja nii on ta kassist näinud ainult junne ja fotosid. Võistlustelt naases ta neljanda kohaga (kümne meeskonna hulgas) ning seda, et neljas koht on jama, teab muidugi igaüks. Induviduaalset pettumust leevendas siiski parima kaitsja karikas. Kõik imetlesid karikat ja Suurt Venda.
Su postitused rõõmustavad mind, tõeline nauding on neid lugeda! Suur aitäh jagamast!
Võta heaks! Mulle endale küll tundub, et ma elan maailma igavaimat (ja siivsaimat, mis käib vist igavusega sageli kaasas) elu – käin tööl, kasvatan lapsi ja nüüd veel toidan nähtamatut kassi ka.
Sa ikka mäletad, kuidas raamatus nähtamatu lapsega läks?
Oled ikka kindel, et seda just tahategi? 
Mul ei meenu küll muud, kui et Papa sai sabast hammustada. Aga papasid ja sabu siinmail napib, nii et meil seda ohtu pole. Või mida Sa õigupoolest silams pidasid?
(Kui ma nüüd muidugi midagi segamini ei aja), muutus kodanik taas nähtavaks saades praktiliselt teiseks My’ks
Parem ikka kui PTSD-ga laps.