Eile õhtul ronis Väikevend minu toas kapi otsa.
Kuidas sa sinna said, tundsin huvi.
Ma tulen alla ja näitan sulle, aga ära palun kurvasta!
Miks ma peaksin kurvastama?
Noh, äkki ma kriibin kõhu ära või kukun lihtsalt surnuks!
Õnneks ei juhtunud midagi hirmsat. Kõhtu ära ei kriibitud ning ka väärtusliku kõhu omanik ise jäi täiesti terveks.
Kribinal ronis poiss kapi otsast alla ja sinna tagasi.
Kutsusin kõrvaltoast Kõrrekese ja tundisin huvi, kas Väikevend kapi otsas on tema arvates ok. Tütar jäi mõttesse, siis arvutas midagi.
Jah, on küll. Suur Vend ronis ka viieselt sinu kapi otsa. Ainult et tema tegi teisiti. Ta võttis jalad paljaks, võttis kätega ülevalt kinni ja ronis üles nagu ahv. Tal olid hästi tugevad käed. (Väikevend oli vallutanud kapi uksenupu abil.)
No selge siis. Kas on mõtet lisada, et Väikevend kuulas huviga õe poolt kirjeldatud ronimistehnikat ning viis selle kohe ka praktikas ellu?
Suur Vend ise sõitis täna Lätti võistlustele. Väikevend on pisut mures, sest ta pole harjunud üksinda toas magama.
Teeme nii, et ma tulen kohe hommikul, kui ma ärkan, sinu tuppa ja sa ütled mulle, et venna on Lätis.
Väikevend, ma võin sulle juba praegu kinnitada, et ta on hommikul endiselt Lätis.
Ei, ma tean küll. Aga sa pead seda mulle hommikul uuesti ütlema!
