Kaitstud: Draakoniaasta – paljutõotav algus

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kuldaväärt asjust. (Ettevaatust, kakablogi – lugemine omal vastutusel!)

Kass Nurr on otsekui teisik Muumijuttude Nähtamatust tüdrukust. Tähendab, selles, et meil ikka on kass, oleme me nüüd kindlad. Ainult et meil on nähtamatu kass. Lisaks ka kuuldamatu.

Alla keldri eeskotta ta pages ja seal on ta olnud nüüdseks kaks päeva. Esimesed märgid, et meil ikkagi kass on, ilmusid peale seda, kui viisime keldrisse liivakasti ja toidu. Toitu ta algul ei puutunud, aga liivakasti oli esimeste tundide jooksul kasutanud. Me poleks saanud olla rõõmsamad ka siis, kui kastis oleks olnud kassijunnide asemel kuld! Kakab, järelikult on olemas! (Palun vabandust, René Descartes.) Eile õhtul sõi ta ära kiisueine, öösel ka krõbinad. Päeva jooksul nii kiisueine kui krõbinad. Ma arvan, et ma panen toidukandiku iga kord trepile pisut lähemale. (Mitte, et ma kahtlustaksin, et ta loll on, aga näljane äkki ikkagi on?)

Suur Vend on iseenesestmõista pisut nördinud, et Nurr saabus meile just siis, kui tema võistlustel oli ja nii on ta kassist näinud ainult junne ja fotosid. Võistlustelt naases ta neljanda kohaga (kümne meeskonna hulgas) ning seda, et neljas koht on jama, teab muidugi igaüks. Induviduaalset pettumust leevendas siiski parima kaitsja karikas. Kõik imetlesid karikat ja Suurt Venda.

Tere, Nurr!

Väike Nurr koosneb kahest suurest rohelisest silmast ning pikast siidisest kasukast. Ta on meie juures olnud pool päeva ning veetnud kogu selle aja kapi all ja keldris redus. Ta on väike arglik olend, aga me loodame väga, et ta meiega harjub.

Ega meil kassivõtuplaani tegelikult polnud. Aga neljapäeval võtsin töölt linna poole sõites kolleegi auto peale ning kuulsin Nurrist. Kes juba pikemat aega on nähtaval kodu otsivate loomade kuulutusel – mustavalgekirju emane kass, 1 tk, seisukord kasutatud. Ja meil pesas on ju parasjagu kassi ametikoht vakantne. Nii et kui ma kolleegi olin linna sõidutanud ning kodust oma poja auto peale võtnud (Lätti sõiduks latte vahetama), rääkisin ka Suurele Vennale Nurrist.

Järgmisel hommikul viis Suur Vend kassipuuri auto peale. Ning täna kella kolme ajal toodi sellessamas puuris meile Nurr.

Ma loodan, et kui ta söandab oma ninakese välja pista, hakkame ka meie temale meeldima. Sest tema meeldib meile juba nii väga!

Kapi ots ja Läti

Eile õhtul ronis Väikevend minu toas kapi otsa.

Kuidas sa sinna said, tundsin huvi.

Ma tulen alla ja näitan sulle, aga ära palun kurvasta!

Miks ma peaksin kurvastama?

Noh, äkki ma kriibin kõhu ära või kukun lihtsalt surnuks!

Õnneks ei juhtunud midagi hirmsat. Kõhtu ära ei kriibitud ning ka väärtusliku kõhu omanik ise jäi täiesti terveks.

Kribinal ronis poiss kapi otsast alla ja sinna tagasi.

Kutsusin kõrvaltoast Kõrrekese ja tundisin huvi, kas Väikevend kapi otsas on tema arvates ok. Tütar jäi mõttesse, siis arvutas midagi.

Jah, on küll. Suur Vend ronis ka viieselt sinu kapi otsa. Ainult et tema tegi teisiti. Ta võttis jalad paljaks, võttis kätega ülevalt kinni ja ronis üles nagu ahv. Tal olid hästi tugevad käed. (Väikevend oli vallutanud kapi uksenupu abil.)

No selge siis. Kas on mõtet lisada, et Väikevend kuulas huviga õe poolt kirjeldatud ronimistehnikat ning viis selle kohe ka praktikas ellu?

Suur Vend ise sõitis täna Lätti võistlustele. Väikevend on pisut mures, sest ta pole harjunud üksinda toas magama.

Teeme nii, et ma tulen kohe hommikul, kui ma ärkan, sinu tuppa ja sa ütled mulle, et venna on Lätis.

Väikevend, ma võin sulle juba praegu kinnitada, et ta on hommikul endiselt Lätis.

Ei, ma tean küll. Aga sa pead seda mulle hommikul uuesti ütlema!

Suur Vend õpib muusika kontrolltööks

Suur Vend otsustas lõpetada päevad tõvevoodis arvutitoolil. Õige kah! Kuigi omamoodi armas oli tulla õhtul peale tõsiselt pikka päeva koju ning leida oma poeg ees ootamas, soe plaaditäis saiakesi valmis.

Homme on neil muusikas kontrolltöö, teemaks Hääleliigid. Kordasime õhtul koos hääleliigid üle ja poiss rääkis õpetajalt kuuldud loo.

Ameerikas oli üks hästi rikas naine, kes tahtis saada lauljaks. Tegelikult ei laulnud ta üldse hästi, aga ta ostis endale klaveri ja klaverisaatja ja hakkas laulma. Ta tegi plaadi ka. Ja kui ta plaadi valmis sai, läks klaverisaatja hulluks. Õpetaja mängis meile seda plaati ette.

Noh, kas oli siis väga hull?

Ei. Ainult naljakas. Ta laulis umbes nagu mina!

Kaitstud: Elu peale suusamäge

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Marta, Voldemar Apollo ja Paharet Vello

Suure Venna kassiigatsust leevendab mõnevõrra kohtumine Mamma kassi Martaga. Näiteks üleeile käis ta seal astmenimedega laulu õppimas.

Marta, kes on muidu loomult ülimalt arg kass, oli tal end lubanud koguni sülle võtta.

Ainult siis, kui ma laulma hakkasin, jooksis ta minema!

Kodus on loomadega lood täbarad. Ühel päeval nägi Väikevend ülakorrusel üht ämblikku ja väitis end olevat kindel, et tegu on ämblik Voldemar Apolloga. Täna elutoas mängides karjatas ta ehmunult ja kutsus mind appi.

Üks ämblik!

Aga mäletad, see ämblik oli ju Voldemar Apollo ja ta oli igati sõbralik!

See on teine ämblik! Tema nimi on Paharet Vello ja ta on väga kuri!

Õpi nagu hull!

Nõnda vist soovitas juba Maurus Indrekule.

Juba mõni aeg tagasi tunnistas mulle Väikevend: Emme, tead mida me Suure Vennaga salaja teeme, kui sina meid magama pannud oled?

Olin valmis kõige hullemaks.

Me õpime salaja aabitsast tähti!

Noh, nagu näha, on Väikevenna elu umbes sama hull nagu Harry Potteril, kes pidi Dursleyde eest salaja koduülesandeid tegema. Lasteaias on nad vist õppinud häälimist ning nüüd püüab Väikevend kõiki sõnu häälida. Mõne sõna, kus on palju täishäälikuid, loeb ka kokku (näiteks Emil).

Kui suurmatel lastel oli terve hunnik – peamiselt vist vanavanemate poolt kokku ostetud – töövihikuid ja ülesanneteraamatuid, siis Väikevenna ajaks on vanavanemlik ind pisut jahtunud. Igatahes ükskord, kui Suur Vend palus mul poest tuua ruudulisi vihikuid ja vihikupabereid, tuli Väikevend ja palus härdalt ja sugestiivselt: Emme, palun osta mulle ka üks töövihik! Töövihiku ta tõesti sai ning juba esimesel õhtul joonistas ta tiitellehele nõutud autoportree – pildi päikesest ja autost.

Vähemalt ei pea enam põranda all tähti õppima!

***
Suuremad lapsed seevastu käivad koolis kiiresti. Või kuidas teile tundub? Nimelt ärkas Suur Vend paar päeva tagasi sisse/väljamaganuna kell 7.54. (Kuna ta tavaliselt ärkab alati ise, arvasin mina, et ta läheb teiseks tunniks.) Kell 8.04 oli ta igal juhul koolis. (Neil pannakse nimelt 8.05 garderoob lukku.)

Aga üldiselt, nagu sõnas Suur Vend elutargalt, peab oma kooli moraali hoidma.

See tähendab, et ma ei tohi oma koolist midagi halba rääkida!

Aga teil ongi ju tore kool?

Nojah. Välja arvatud matemaatika õpetaja. Iga kord kui meil tund algab, ütleb ta, et võtke nüüd kodused tööd välja!

Hea siis tõesti, et poiss ikka moraali kõrgel hoiab.

***
Väikevend seevastu võiks hakata ise kombealast koolitustööd tegema. Talle meeldib väga teha komplimente ja temasuguse nutika härrasmehe jaoks pole olemas olukorda, mil oleks võimatu komplimenti teha.

Eile hommikul õmblesin ma mantlile äratulnud nööpi tagasi.

Emme, ma arvan, et sa õmbled selle nööbi nii ilusasti, et kõik märkavad ja kiidavad seda!

(Vrdl: Ahhetus Jaan Krossi mälestusteraamatust – I osa, lk 68: Ах, какие у вас на фартуке культурные пуговитсы!)

***
Tütar Kõrreke tegelebki juba koolitusküsimustega. Nimelt ostsin ma – miski siin maailmas pole igavene! – omale uue telefoni. Kõrreke leidis sealt kohe kõik vajaliku üles, valis mulle ilusa helina, seadistas äratuskella ja näitas, kuidas koodi muuta. Vene vanasõna ütleb küll, et vanainimest õpetada on sama, mis surnut ravida, kuid Kõrreke tuli laitmatu elegantsiga toime. Minu põlvkonna teismelistele on see lihtsalt iseenesestõistetav, sõnas ta tagasihoidlikult.

Mõned küsimused ja ülesanded seoses igaviku ja kaduvikuga

Kolmekuningapäeval käisime me teatris. Teatripiletid jõudsid meie perre päris huvitavat teed pidi. Nimelt oli kurtnud tütar Kõrreke – kes käib Mamma juures aeg-ajalt solfeedžot õppimas – et tema tahaks nii väga vaadata mõnda balletti, aga ema, näedsa, ei osta talle piletit!* Nii läkski Mamma, täis (vana)emalikku otsustavust joonelt teatrikassasse ja ostis meile Pähklipureja piletid esiritta.

Tuleb kohe öelda, et see Pär Isbergi Petteri ja Lotta jõulude lugu oli lummav! Muusika on seda muidugi juba iseenesest, aga oma lapsevõlveaegsest Pähklipurejast mäletan küll seda, et loo mõte jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Aga põhjamaine jõuluime-lugu, mis käib läbi kõik etapid (mida päriselus muidugi harva ette tuleb) alates kuuse toomisega lumisest metsast kuni jõuluhommikul saaniga kirikusse sõitmiseni, on vähemalt sentimentaalse hingelaadiga inimestele – nagu me siin kõik rohkmal või vähemal määral oleme (kui me just parajasti küünilised pole!) – ikkagi liigutav.

Ja mind pani ta mõtlema viimasel ajal tekkinud küsimusele – kui palju sest lapsepõlveelust üldse meelde jääb? Suurem osa, tundub vähemalt, ununeb võrdlemisi kiiresti. Vähemalt lastel. Noh, näiteks küsisin hiljuti lastelt, mida nad mäleavad ajast, kui mul veel juhilube polnud. Mitte midagi eriti, oli vastus. Ometi olid ned päevad täis lakkamatut logistilist kombineerimist, pikki teekondi lapsevankriga, kelguga, rattaga, jalgsi, mõnikord ka bussiga. Ning neid päevi oli ikka oluliselt rohkem, kui need peatselt täis saavad kolm aastat, mil ma olen autosõiduvõimeline.

Peod ja argipäevad, logistika, kaotatud ja mõnikord ka leitud hetked ja asjad. Palju on kõike meeles pidada. Mõned pisiasjad tunduvad naeruväärsed**, teised mõistlikud, kolmanda puhul tuleb maksta lihtsalt mõni järjekordne arve.

Kui tõmmata kaduvikule alla üks ja igavikule kaks joont, siis mina küll ei oska seda ülesannet lahendada. Kuhu paigutada näiteks õhtused head-ööd-kallistused, kuhu lapselt saadud šokolaad (ma sain täna jälle oma tütrelt šokolaadi!) Mitu joont tuleks alla tõmmata (kunst)kuusele, mis kolmekuningapäeva möödumistest hoolimata elutoas seisab ja meile kõigile väga meeldib? Kui suured tahavad, et laste jõuludes oleks see õige ootusärevus ja rõõm, on see siis igavik või kaduvik – kui võtta arvesse asjaolu, et lapsed selle kõik suuremalt jaolt unustavad?

Teatris lastele meeldis. Kuigi Suurele Vennale tikkus uni peale ja Väikevend ribeles ja sehkendas (püsis küll istmel), küsis (küll sosinal, aga see-eest palju) ja vahepeal ka dirigeeris. Poistele avaldasid muljet eriti rotid ja sõdurid, tüdrukule unes kõndivad tädikesed. Mind liigutas juhtum, kui suurel üldisel jõulupeol said kõik lapsed mõne mänguasja ja üks poiss labakindad! Suur Vend oli hämmeldunud ka asjaolust, et esimesse ritta paistis selgesti pärlendav higi baleriinide näol – kas tõesti on see lehviva kleidiga üle lava hõljumine võrreldav spordiga?! Ka söepõletaja ja majapidajanna tants, hoolimata sellest, et printsiks muutunud poisil ei õnnestunud oma preilit õhku visata (proovis küll, aga ei tulnud välja). Kui neiu oma käes olnud luua taevasse viskas, ahhetas Väikevend lausa kuuldavalt. (Kui sageli viskaksid naised heal meelel oma luuad ja tolmuharjad käest, kui vaid printse jaguks…) Väike elus šoti terjer mõjus Väikevennale muidugi muinasjutulisemalt kui kogu muu teater ja maagia kokku. Kõigil oli väga tore.

Igal juhul suur tänu Mammale! (Emadest on vahel siiski ka kasu, nagu lõppkokkuvõttes selgub.)

*Ausõna, et kui mulle ongi hiljaaegu mõni vastav vihje tehtud, siis nii peenelt, et mina selles peitunud palavat balletivaatamissoovi tabanud pole!

**Näiteks poja mure: Emps, mul on vaja matemaatikavihikule paber ümber panna, aga mul on kõik vihikupaberid otsas. Mina: Küsis siis õe käest! Õde: Mul on ainult tüdrukute paberid! Ja tegelikult pole ju poja mure naeruväärne – ega ei saa jah üks endast lugupidav härrasmees, kümme aastat vana, minna kooli, matavihiku ümber roosad lillekesed või haldjad! No ei saa ju!

Kadunud Asjade Maailmas lõhnab šokolaadi järele!

Pole midagi igavamat võõrastest unenägudest! (Paljulubav sissejuhatus…)

Niisiis, nägin unes, et sõitsin oma autoga ühte võõrasse linna. Millegipärast mulle tundus, et tegu on Rakverega. Igal juhul ma parkisin oma auto ning läksin jalutama. Ilm oli kevadine ja soe ning ühel hetkel riputasin oma musta mantli ühes välikohvikus tooli seljaotele ja kõndisin ise edasi. Välikohvikuid oli hästi palju, kõigist tuli isuäratavat šokolaadikookide lõhna, kuid teadsin, et mul on rahakotis vaid kuus eurot ja ma ei saa endale kohvikus meelisklemist lubada. Kuni märkasin, et ma ei tea enam öelda, kuhu jäi mu mantel ning enamgi veel… ammugi ei tea ma seda, kuhu ma olin parkinud oma auto! Äkitselt olin ühes suures ja peenes, ent labürinditaolises konverentsihoones. Kurtsin oma muret ühele kenale usaldusväärsele naisele, kes kandis tähelepanuväärset punast siilipead, see lubas mind juhatada vähemasti mu mantlini. Panin käekoti korraks toolile ning läksin temaga kaasa. Tulemuseks oli mudugi see, et ühel hetkel oli kadunud nii sõbralik punapea, minu käekott, minu mantel ja minu auto. Kõndisin meeleheitlikult ringi, kohvikutest tulvav šokolaadilõhn järjest tugevnes. Lõpuks leidsin üles oma käekoti, kuid tundsin erakordselt selgelt, et see oli ka kõik, milleks ma suuteline olen ja tegin silmad lahti.

Tütar oli toonud mu padja kõrvale kolm tükki šokolaadi.

Läksin alumisele korrusele ja jutustasin lastele oma unenäost. See pakkus neile palju lõbu. Tütar teatas, et tal on vaja minna ostma uusi vardaid, et kooli kudumistöö lõpetada (üks olemasolevatest varrastest oli murdunud). Läksin võtma oma rahakotti, et anda lapsele varraste jaoks raha – ent kus on mu kott?

Lastel oli endiselt väga lõbus. Käekott, nagu selgus, oli täiesti ebaootuspäraselt omal kohal. Rahakotis oli kuus eurot, millest kolm andsin tütrele.

Tütreke läks bussiga kaubamajja vardaid ostma, Suur Vend paažina kaasas – Väikevend oleks ka tahtnud, aga teda ei võetud. Mina joon oma šokolaadi kõrvale kohvi ning mõtlen, kas kolme euro eest saab ikka plastikvardad (omahind paar senti) või oleks pidanud rohkem kaasa andma?

Käes on viimane hiline hommik koolivaheajast.